Uue maja ehitajal on kaks valikuvõimalust. Kui otsustate ehitada aurutõkkega maja, tuleb kasutada standardile vastavat plastkilet. Teiseks valikuvariandiks on hingav maja, kus kasutatakse looduskiududest isolatsioonimaterjale ja kus plastkilesid ei vajata. Valik on enda teha. Panu Kaila, “Majatohter” V osa, lk.94
Mis on tselluvill, puidkiudvill, tselluvatt? Paigaldusfirmad kasutavad veel nimetust puistevill, puhurvill jm., kuid see ei iseloomusta tselluvilla koostist (vrd. näit. klaasvill, kivivill), vaid paigaldusmeetodit – ka teised villad on puhutavad või puistatavad. Tselluvill eristub selgelt oma toorme poolest – tselluloos on see aine puidus, mis puu puitunuks muudab. Seetõttu kasutatakse tselluvilla nimetusena ka puitkiudvilla.
Tselluvilla kodumaa on Ameerika eelmise sajandi algul, sealt liikus ta Euroopasse. Põhja-Ameerika on külm maa ja tselluloossoojustuse positsioon seal jätkuvalt muljetavaldav. Aastatega tehnoloogiad järjest moderniseeruvad, kuid toote tooraine on jäänud kogu aeg samaks - kasutatud, taasringlusse jõudnud ajalehepaber, mis peenestatakse kiududeks ning millele lisatakse tõhusaid põlemis- ja hallitusvastaseid boriide. Tselluvilla traditsioon on nii pikk, et vabalt võib pidada teda soojustusmaterjalide vanaisaks.
Üks ameeriklaste toode kannab nime Applegate, õun on ka toote tunnuspildiks. Aga mis on õunal ühist tselluvillaga? Rohelise õuna kujundis väljendub roheline mõtteviis – tselluvillad on sama ohutud kui õun, mida kõlbab hammustada. Õun on ka hea C-vitamiini allikas, pakkudes inimesele kaitset haiguste vastu. Samamoodi pakuvad tselluvillad mitmekülgset kaitset majale ja selle elanikele, millest meie peame kõige olulisemaks hingavust.
Kohalik keskkonnatoode, taaskasutatav
Eestisse tuli tselluvill läbi Soome, esimene tehas ehitati seal 1978. Eestis alustas tootmist AS Sekto 1993, edasi Walsekto OÜ aastast 1996 ja Soojustuse OÜ aastast 2009. Tselluvatil on Keskkonnaministeeriumi heakskiit. Keskkonnasõbralikkus seisneb nii toote põhikomponendis - orgaaniline, naturaalse koostisega puidukiud 80% koostisest, tema soodsas mõjus maja ja inimese tervisele kui ka mitmeid kordi väiksema energiatarbega tootmises võrreldes anorgaaniliste villadega. Samas ei riku tselluvill keskkonda järelkasutuses: kui on vaja maja lammutada, saab soojustuse kokku korjata ja seda uuesti kasutada, komposteerida või lihtsalt põllule väetiseks laotada.
Tänu oma looduslikule, orgaanilisele päritolule on nii puit kui puitkiudvill erakordselt inimesesõbralikud tooted.
Looduslik, mürkainetevaba toore
Tselluvatis sisalduvad boorimineraalid on mägede soolad, nende keemiline mõju sarnaneb keedusoolale. Mürkainete nimistutest neid ühendeid ei leia, neid kasutatakse veel näiteks kosmeetikas ja väetistes. Ka kasutatud tselluvatiga võiks põlde väetada. Boorimineraalidel on kaks suurt plussi: esiteks annavad nad paberile süttimiskindluse ja teiseks on neil hallitus- ja mädanemisvastane ning putukatõrje toime. Ka need preparaadid, millega tõrjutakse majas hallitust, on booraksipõhised. Boriidid ei ole toksilised ja ei lendu, neid on materjalis u. 20%. Väide nagu oleks tselluvilla koostises palju keemiat, ei pea paika, vaid näitab, et ei tunta seda koostist.
Väidetakse ka, et ajalehtede trükivärv on mürgine. Aga kuidas on hommikuse lehelugemisega, kui trükivärv on värske ja hingamiseks otse meil nina all? Uurimused näitavad, et lehelugemisest mitu korda suurema tahmaannuse saab sütel grillvorste küpsetades. Värvid vastavad ISO standarditele, sisaldades tahma nii väikestes kogustes, et tervisele see kahju ei tee. Tselluvillas on aga ajalehed juba töödeldud kujul, paigaldatuna jäävab nad seinakonstruktsiooni taha või on pööningutel eraldatud.
Hoiab hästi sooja
Soojusjuhtivus (λn) väljendab soojuse hulka, mis sekundi jooksul läbib ruutmeetri suurust ja meetripaksust homogeenset ainet. Mida väiksem λn-väärtus on, seda paremini materjal isoleerib. Tselluvati soojusjuhtivustegur (λn) 18%-lise niiskussisalduse juures on 0,041 W/mK. See kõrge isolatsioonivõime tekib tänu puidukiu poorsusele ja suurele liikumatu õhu sisaldusele kiudude vahel. Võrreldes materjalidega, mis aasta-paari möödudes, suurte külmakraadide ja samuti õhulekete tulemusel palju oma soojusväärtusest kaotavad, on tselluvatt praktilises elus tublisti stabiilsem soojustus. Ka läbipuhuvus on tselluvatil väike, sõltuvalt paigaldusviisist 50-70% väiksem kui traditsioonilistel villadel. Nii väheneb lae kohal puhuva tuule või seina sees toimuva konvektsiooni mõju.
Niiskust siduv, hingav materjal
Kaitseb maja ja selle konstruktsioone
Tselluvillal on märkimisväärne võime siduda ja loovutada õhuniiskust - ühes grammis tselluloosis on nakkuvat poorset pinda enam kui 10 m2 jagu. Vaid ühes grammis! Miks see on nii oluline? Aga miks majad hallitavad-seenetavad ja miks neid ‘päästetakse’ õhutihedate kiledega? Õhutihedus on peamine toit seentele ja mädanikele. Ainus soojustus, mis ei vaja kiledega ‘päästmist’, on orgaaniline tselluvill, lisandunud on teisi orgaanilisi soojustusi, näit.kanepivill.
Tselluvill on hügroskoopne tänu oma puidukiu e. ajalehepaberi koostisele, mis omakorda on lähedane puidu koostisele. Puidu veeimamis- ja loovutusvõime on märkimisväärne, puit on puhas hingav materjal. Võrreldes puidu kui suhteliselt tiheda materjaliga, suudab õhuline tselluvatt niiskuskahjustuse korral oma kuivainega võrreldes vett siduda ligi kümme korda rohkem. Nii suur imav pind saadakse puitaine kiustamisega.
Tselluvill käitub õhu liigniiskuse suhtes tasakaalustavalt, imades niiskust kas pluss- või miinuspoolel endasse, et seda hiljem tasahaaval tagasi loovutada, ilma oma soojaisolatsiooni omadusi kaotamata. Sügiseti, kui väljas on niiskust rohkelt, mahutub see aeglaselt soojustusse, kuid ei kondenseeru konstruktsioonide pindadele ega märga neid, nii et külmasildu ei teki. Konstruktsioonid tselluvillsoojustusega majas püsivad kuivad ja on õhuvahetusele avatud. Tselluvill ei vaja kilesid ega membraane aurutõkkeks. Tselluvill on ainus materjal, mis tuleb edukalt toime ehitusvigadest ja kahjustustest põhjustatud märgumistega.
Siiski oleks hea, kui ka tuuletõkkematerjal ja tihendusmaterjalid on hingavad, eelistatult puidukiu koostisega. Hingavus ei tähenda õhu või tuule läbilaskvust – maja tuleb ikka paberitega tõmbuse vastu sulgeda – hingavus tähendab võimet siduda veeauru materjali kiududesse ja seda tagasi ilmastikku loovutada.
Kaitseb hallitusseente eest
Kui majas peaks juhtuma veeavarii, siis on abi tselluvilla boriididest, mis ei lase hallitusel areneda. Normaaloludes imbub kogunenud niiskus läbi kevade ja suve jälle tasahaaval välja, nii et soojustuskihi isolatsioonivõime jääb kogu aeg ühtlaselt heaks. Hingavates majades ei teki kondensatsioonivee kahjustusi (Eestis üldlevinud), järelikult mitte ka seenetamist/hallitamist.
Kaitseb ülemäärase süsihappegaasi, ka radooni eest
Muudab siseõhu meeldivaks
Kui siseruum on küllastatud süsihappegaasist (inimelu igapäevaprodukt, aitab hingav ehitis gaasidevahetust korrastada. Süsihappegaas liigub läbi seina ja laepiirete homogeensesse absorbeerivasse soojustusse, mõne aja
pärast sealt aga edasi välisõhku – nii alaneb süsihappegaasi sisaldus toas. Muidugi ei asenda see normaalset õhuvahetust, kuid ei lase halbadel gaasidel ka ülepiiriliseks tõusta.
On veel üks oht, milleni on viinud majade tihe aurutõkestatus, vale asukohavalik, ehitusmaterjalide juhuslik valik ja õhku läbilaskvad kergkruusplokkidest soklid. See on maapinnast elamusse lekkiv radoon, gaas, mis on tõsine vähiriskiga pahategija. Mõned aastad tagasi mõõdeti Eestis üle 2000 majas radooni kontsentratsiooiks 400 Bq/m3, mis on ülepiiriline. Tihe aurutõke hoiab gaasi majaseinte vahel kinni, aurutõkketa hingavast majast leiab aga radoon ise väljapääsu. Head, miinusioonide poolest rikast toaõhku leidub just hingavates hoonetes.
Aeglustab maja põlengut
Soojustus töötab koos ehituskonstruktsioonidega. Näitajad, mis saadakse katsetuste käigus laborites, sisaldavad n-ö absoluutandmeid, mida alati ei mõjuta tegelik pilt ehitustel ja valmismajades. Tselluvatt kuulub põlevate materjalide hulka,
klassi V1. Siiski tselluvilla põlemist ei ole me näinud, ta talub väga kõrgeid kuumakraade, peab vastu tõsistele tulekoormustele ja leeke temast ei lahvata – ta vaid söestub aeglaselt, umbes ühe millimeetri jagu minutis, nii nagu massiivpuit, loovutades niiskust oma kiududest, samuti boorikristallide niiskust ja tõrjudes väga edukalt põlengu edasikandumist konstruktsioonidele. Soojustus on igati turvaline. Võrreldes õhuliste mineraalvilladega ei teki tselluvilla sees tõmbeefekti tänu materjali tihedusele ega seega ka kiiresti lahvatavat tulesaba õhus. Tselluvill vajab söestumiseks kuni 1000o C temperatuuri (mineraalvillad sulavad 250 - 300o C juures). Kuid näiteks vahetult korstnajalgade ümbrusse tasub panna eritöötlusega kivivill.
Akumuleerib müra
Materjali tihe konsistents ja õhupidavus loovad tselluvillaga majas vaikse, rahuliku atmosfääri.
Paigaldus on ökonoomne ning kiire
Tselluvill toetab kõiki avatud aurutõkketa lahendusi, kõiki piirdeid ja konstruktsioone, millel on pisutki nakkuvat pinda, eriti hästi muidugi puitu. Eeltööd tuleb ära teha enne soojustamist, õhulekkekohad kinni teipida ja tuuletõke korralikult kinnitada. Horisontaalpindadesse nagu pööningud, põrandad või vahelaed, puhutakse kuiv soojustus pneumaatilise seadmega. Kiht jääb kompaktne, vahede ja liitekohtadeta. 60 cm sammuga püst- või kaldpiiretesse paigaldatakse materjali pritseseadmega, mille käigus puidukiud niiskuvad ja kleepuvad püstsõrestike vahele seinaavadesse. Seinad tasandatakse vastava seadeldise abil ja kuivanuna jääb pind ühtlaselt sile ning vetruv. Rõht-, kald- ja püstpindades võib kasutada ka paigaldusviisi, kus soojustus puhutakse surve all tarinditevahelistesse õõnsustesse. Seda paigaldviisi kasutatakse enamasti renoveeritavates ja lisasoojustust vajavates majades.
Allikad: Urve Hermann Soojustuse OÜ, Panu Kaila "Majatohter" V, CIMA - Ameerika Tselluvillatootjate Assotsiatsioon