Hoiab hästi sooja
Soojusjuhtivus (λn) väljendab soojuse hulka, mis sekundi jooksul läbib ruutmeetri suurust ja meetripaksust homogeenset ainet. Mida väiksem λn-väärtus on, seda paremini materjal isoleerib. Tselluvati soojusjuhtivustegur (λn) 18%-lise niiskussisalduse juures on 0,041 W/mK. See kõrge isolatsioonivõime tekib tänu puidukiu poorsusele ja suurele liikumatu õhu sisaldusele kiudude vahel. Võrreldes materjalidega, mis aasta-paari möödudes, suurte külmakraadide ja samuti õhulekete tulemusel palju oma soojusväärtusest kaotavad, on tselluvatt praktilises elus tublisti stabiilsem soojustus. Ka läbipuhuvus on tselluvatil väike, sõltuvalt paigaldusviisist 50-70% väiksem kui traditsioonilistel villadel. Nii väheneb lae kohal puhuva tuule või seina sees toimuva konvektsiooni mõju.

1989/1990 aasta talvel viidi Colorado Ülikooli juures läbi energiatõhususe uuringud kahes sarnases ehitises, mis erinesid ainult soojustusmaterjali poolest. Ehitises A olid seinad soojustatud 14 cm paksuse märgpritse tselluvillaga ja pööning vabapuiste tselluvillaga, mille paksus vastas U-30le. Ehitis B sai U-19le vastavad klaasfiibermatid seina ja U-30le vastavad matid pööningule. Erinevad testimised ja mõõtmised kestsid üle kahe kuu. Allpool on toodud testimiste tulemused.

Hoolimata faktist, et enne soojustustega täitmist oli Ehitis B üle 12% tihedam kui Ehitis A, selgus pärast soojustamist, et Ehitis A oli palju tihedam kui ehitis B - tsellufiiber tihendas ehitist 36% kuni 38% paremini kui klaasfiiber. Ööpäevase soojuskao test näitas, et pärast 9 tundi (keskööst kuni hommikul kella 9ni) oli tsellufiibriga maja 7 Fahrenheiti soojem kui klaasfiibriga maja. Kõige tähelepanuväärsem, et pärast kolmenädalast monitooringut kasutas tsellufiibriga maja 26,4% vähem kütteenergiat kui klaasfiibriga maja.
TAGASI