Aeglustab maja põlengut
1997.aastal süttis Dresdeni lähedal ehitusmehe käe läbi suure leegiga põlema vana renoveeritav hoone. Leek tõusis enam kui 12 m kõrgusele. Temperatuur oli 1400°C. Tuletõrjujad keeldusid tulle minemast. Kuid kuidas see maja päästeti? Uskuge või mitte, aga põlengu peatas täpselt 3-5 mm paksune tselluvillakiht, mis oli jõutud paigaldada. Suure maja põlengu päästis “paber”!
Tuleõnnetusse sattus ka 2006.a. Walsekto tselluvatiga soojustatud uhiuus farm Kesk-Eestis, kui peremees oli kodust kaugel. Usume koos peremehega, et maja jäi püsti ja sai suhteliselt vähe kannatada tänu tselluvati boriididele, mis edukalt põlengut tõrjusid ega lasknud tulel levida kogu hiiglasliku katuse ulatuses - see võinuks maha põleda loetud tundidega.
Tselluvillale lisatavaid boriide on pikka aega katsetatud nende tuldtakistavate omaduste ja materjali koostise kindlaksmääramiseks. Tselluvatt kuulub standardi järgi põlevate materjalide hulka, klassi V1. Siiski tselluvilla põlemist ei ole me näinud, ta talub väga kõrgeid kuumakraade, peab vastu tõsistele tulekoormustele ja leeke temast ei lahvata – ta vaid söestub aeglaselt, umbes ühe millimeetri jagu minutis, nii nagu massiivpuit, loovutades niiskust oma kiududest, samuti boorikristallide niiskust ja tõrjudes väga edukalt põlengu edasikandumist konstruktsioonidele. Soojustus on igati turvaline. Võrreldes õhuliste mineraalvilladega ei teki tselluvilla sees ka tõmbeefekti tänu materjali tihedusele ega seega ka kiiresti lahvatavat tulesaba õhus. Tselluvill vajab söestumiseks üle 1000o C temperatuure. Kuid näiteks vahetult korstnajalgade ümbrusse tasub panna eritöötlusega kivivill.
