2002.aastal kasutasid Taani tselluvilla valmistajad villade põlevuse testimiseks kaht näidismaja, millest üks (piltidel vasakpoolne) soojustati tselluvillaga ja teise paigutati traditsiooniline mineraalvill. Testimisele kulus aega pool tundi. Majad süüdati põlema ja jälgiti, mis nendega antud aja jooksul juhtub. Põlemistesti lõppu ilmestab kolmas pilt, kus tselluvillaga majake vaevu suitseb, samal ajal kui klaasvillaga majal lahvatab katus leekides. Selle testiga sooviti näidata, kui hästi peab orgaaniline tselluvill reaalses olukorras tulele vastu, võrreldes anorgaanilise mineraalvillaga ja missugune on reaalne vahe, liigitades villu põlevusklassidesse. Tselluvill klassifitseerub nimelt põlevaks materjaliks ja mineraalvillad mittepõlevaiks materjalideks. Hõre mineraalne materjal aga lisab põlengus 'korstnaefekti' ehk tõmbeefekti, tänu millele põlemisaktiivsus suureneb, samas tihedas materjalis tselluvillas tõmbeefekti ei teki ja tulemuseks, mõistagi suuresti tänu boriididele, on vaid tasane hõõgumine. See annab elanikele aega kustutustöödeks.