1989/1990 aasta talvel viidi Colorado Ülikooli juures läbi energiatõhususe uuringud kahes sarnases ehitises, mis erinesid ainult soojustusmaterjali poolest. Ehitises A olid seinad soojustatud 14 cm paksuse niiskpritse tselluvillaga ja pööning vabapuiste tselluvillaga, mille paksus vastas U-30le. Ehitis B sai U-19le vastavad klaasfiibermatid seina ja U-30le vastavad matid pööningule. Erinevad testimised ja mõõtmised kestsid üle kahe kuu. Allpool on toodud testimiste tulemused.

Hoolimata faktist, et enne soojustustega täitmist oli Ehitis B üle 12% tihedam kui Ehitis A, selgus pärast soojustamist, et Ehitis A oli palju tihedam kui ehitis B. Arvestused näitasid, et tsellufiiber tihendas ehitist 36% kuni 38% paremini kui klaasfiiber. Ööpäevase soojuskao test näitas, et pärast 9 tundi (keskööst kuni hommikul kella 9ni) oli tsellufiibriga maja 7 Fahrenheiti soojem kui klaasfiibriga maja. Kõige tähelepanuväärsem, et pärast kolmenädalast monitooringut kasutas tsellufiibriga maja 26,4% vähem kütteenergiat kui klaasfiibriga maja.

Kokkuvõtvalt järeldasid uurijad, et tulemuste põhjal on tselluloossoojustus 38% energiatõhusam kui klaasfiiber. Tselluvilla paremus mõõdukate temperatuuridega kliimas on 26% parem kui klaasfiibril ja aruandes märgitakse, et “see paremus muutub seda arvestatavamaks, mida külmemate piirkondadega on tegu”.