Niiskust siduv, hingav materjal
Kaitseb maja ja selle konstruktsioone
Tselluvillal on märkimisväärne võime siduda ja loovutada õhuniiskust - ühes grammis tselluloosis on nakkuvat poorset pinda enam kui 10 m2 jagu. Vaid ühes grammis! Miks see on nii oluline? Aga miks majad hallitavad-seenetavad ja miks neid ‘päästetakse’ õhutihedate kiledega? Õhutihedus on peamine toit seentele ja mädanikele. Ainus soojustus, mis ei vaja kiledega ‘päästmist’, on orgaaniline tselluvill. Lisandunud on teisigi orgaanilisi soojustusi, näit. kanepivill.
Tselluvill on hügroskoopne tänu oma puidukiu e. ajalehepaberi koostisele, mis omakorda on lähedane puidu koostisele. Puidu veeimamis- ja loovutusvõime on märkimisväärne, puit on puhas hingav materjal. Võrreldes puidu kui suhteliselt tiheda materjaliga, suudab õhuline tselluvatt niiskuskahjustuse korral oma kuivainega võrreldes vett siduda ligi kümme korda rohkem. Nii suur imav pind saadakse puitaine kiustamisega.
Tselluvill käitub õhu liigniiskuse suhtes tasakaalustavalt, imades niiskust kas pluss- või miinuspoolel endasse, et seda hiljem tasahaaval tagasi loovutada, ilma oma soojaisolatsiooni omadusi kaotamata. Sügiseti, kui väljas on niiskust rohkelt, mahutub see aeglaselt soojustusse, kuid ei kondenseeru konstruktsioonide pindadele ega märga neid - tselluvatt seob niiskuse endasse, nii et külmasildu ei teki. Konstruktsioonid tselluvillsoojustusega majas püsivad kuivad ja on õhuvahetusele avatud. Tselluvill ei vaja kilesid ega membraane aurutõkkeks. Tselluvill on ainus materjal, mis tuleb edukalt toime ehitusvigadest ja kahjustustest põhjustatud märgumistega.
Siiski oleks hea, kui ka tuuletõkkematerjal ja tihendusmaterjalid on hingavad, eelistatult puidukiu koostisega. Hingavus ei tähenda õhu või tuule läbilaskvust – maja tuleb ikka paberitega tõmbuse vastu sulgeda – hingavus tähendab võimet siduda veeauru materjali kiududesse ja seda tagasi ilmastikku loovutada.
TAGASI
