Mida väiksem on soojusjuhtivusteguri lanta λn väärtus, seda paremini materjal isoleerib. Tselluvilla soojusjuhtivustegur 18%-lise niiskussisalduse juures on 0,039 - 0,041 W/mK. Kõrge isolatsioonivõime tekib tänu puidukiu poorsusele ja suurele liikumatu õhu sisaldusele kiudude vahel. Võrreldes materjalidega, mis aasta-paari möödudes, suurte külmakraadide ja õhulekete tulemusel palju oma soojusväärtusest kaotavad, on tselluvill praktilises elus tublisti stabiilsem soojustus. Ka läbipuhuvus on tselluvillal väike, sõltuvalt paigaldusviisist 50-70% väiksem kui traditsioonilistel villadel, sest tselluvill on märgatavalt tihedam materjal. Tänu sellele väheneb lae kohal puhuva tuule või seina sees toimuva konvektsiooni mõju. Suvel stabiliseerib tselluvill kuuma õhu survet, soojustatud majas valitseb mõnus jahedus.
1989/1990 aasta talvel viidi Colorado Ülikooli juures läbi energiatõhususe uuringud kahes sarnases ehitises, mis erinesid ainult soojustusmaterjali poolest. Ehitises A olid seinad soojustatud 14 cm paksuse märgpritse tselluvillaga ja pööning vabapuiste tselluvillaga, mille paksus vastas U-30le. Ehitis B sai U-19le vastavad klaasfiibermatid seina ja U-30le vastavad matid pööningule. Erinevad testimised ja mõõtmised kestsid üle kahe kuu. Kui enne soojustustega täitmist oli Ehitis B - klaasvill - üle 12% tihedam kui Ehitis A - tselluvill -, siis pärast soojustamist oli ehitis A - tselluvill- palju tihedam kui ehitis B. Seega tsellufiiber tihendas ehitist 36% kuni 38% paremini kui klaasfiiber. Ööpäevase soojuskao test näitas, et pärast 9 tundi (kl 24 kuni 9ni) oli tsellufiibriga maja 7 Fahrenheiti soojem kui klaasfiibriga maja. Kõige tähelepanuväärsem, et pärast kolmenädalast monitooringut kasutas tsellufiibriga maja kütmiseks 26,4% vähem energiat kui klaasfiibriga maja.